Kasutamist ongi lodjapuu kõige enam leidnud just ilupõõsana, eriti on ta meeldinud slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on vene keeles kalina). Parkides võib kohata palju erinevaid vorme, näiteks lumepalliks kutsutavat. Lumepalli õisikud on hästi suured ja ilusad, temal aga ei tule vilju ühestki õiest. Nii paljundatakse teda teisiti, näiteks võib mõne alumise oksa maha painutada ja selle mullaga katta. Õige ruttu tulevad sellisele oksale juured alla ja me võime ta oma emapõõsa küljest lahti lõigata ning meil ongi uus lumepallipõõsas. Huvitav on veel tagurpidine vorm, millel on lehed kogu suve kollased ja sügiseks lähevad roheliseks.
Kuid lodjapuu on tuntud juba ammust ajast ka ravimtaimena. Kasutatakse tema lääge maitsega marju, koort, lehti, noori võrseid ning õisi. Kõige rohkem just koort ja marju. Marjad on tal erepunased luuviljad nagu ploomid ja kirsid ning need on toiduks metsa lindudele, kes aitavad nii kaasa ka lodjapuu levimisele. Nii marju kui koort kasutatakse keedise või vedela ekstraktina verejooksude korral, eriti emakaverejooksu korral. Noorte lehtede abil tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada. Koort ei tohiks korjata otse metsas kasvavatelt puudelt, sest siis kaob metsa ilu, vaid lõigatud oksajupid tuleb kodus ära koorida ja kooretükid kuivatada. Seda tehakse kevadel mahlade voolamise ajal, sest siis on koor lahti ja tuleb hästi maha. Ühelt põõsalt ei tohi liiga palju koort koguda, sest muidu võib taim hukkuda. Marjad on ka vitamiini C ja suhkrurikkad ning seepärast võib neist head teed valmistada.
No comments:
Post a Comment