VÕILILL

Võilille noori keelõisi võib tarvitada ka salatina. Salatina enamlevinud on siiski võilillelehed. Kevadel esimeste roheliste lehtedena on nad inimestele heaks vitamiiniallikaks. Neis on nii vitamiini C kui ka vitamiini B. Võilillesalat on ka hea “verepuhastusvahend”.
Kui juba jutt inimese tervisele läks, siis kõige rohkem on ravimina kasutatud võilille juuri. Need aitavad mitmete siseelundite haiguste vastu, kuid on head ka lihtsalt kõhukinnisuse kõrvaldamiseks ja söögiisu tõstmiseks. Ravimitööstuses on võilillejuuri kasutatud ravimipillide valmistamisel. Võilillejuured on mõrud ning praetult on neid tarvitatud kohvi asemel või kohviga segatult. Kasulikud on ka noored õisikuvarred. Need hoiavad meist eemal vereringeelundite haigused. Võililleõitest saab valmistada heamaitselist mett, mis on näiteks neeruhaigetele parem kui tavaline mesi.
Mingil juhul ei saa aga mööda minna võilille piimmahlast. See teeb võilillepärgade punujate käed kiiresti pruunilaigulisteks ja emad pärast pahandavad, et plekid ei tule maha. Võilillekorjajatele olgu aga teadmiseks, et kui palju võilille piimmahla suhu satub, siis võivad tekkida iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine ja isegi südame rütmihäired. Kevadised noored salatina tarvitatavad lehed ei ole veel mürgised. Võilille piimmahl on väga paljude toimeainetega ja muuhulgas ka ravim. Näiteks sobib ta mitmetest nahahaigustest vabanemiseks. Kuid huvitav on veel see, et sellest valgest piimmahlast toodetakse mõnel pool kautsukit. See on kummi tooraine. Kautsuki tootmiseks isegi kasvatati mõnda võililleliiki.

TAMM

Tammetõrud on erakordselt toitvad. Nad sisaldavad umbes 40% tärklist. Inimesele tundub töötlemata tammetõru maik selles sisalduvate parkhapete tõttu talumatult kibe. Õigesti valmistatud tõrujahu meenutab aga sarapuupähklite maitset ja on niisama toitev
Tõrudest on tehtud jahu leivateoks ja kohvi aseaineks. Puit on väga hinnaline, kõva, aastarõngad on selgesti nähtavad. Vees seistes muutub tumedaks ja eriti vastupidavaks (must tamm). Kasutatakse mööbli, uste, dekoratiivesemete, vaatide, parketi, vineeri ja põllumajandusmasinate osade tootmiseks, sageli vesiehitustes. Haljastuses kasutatakse peale hariliku tamme mitmeid dekoratiivvorme, näiteks püramiidjat. Koort kogutakse noortelt võsudelt ravimiks kõhulahtisuse korral, koorekeedist suuõõnepõletike ja nahalöövete vastu ning põletushaavade raviks. Paljud tammed on olnud ohvripuudeks ja tammepärg võidu sümboliks.

PÄRN

Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, kastilaudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad vitamiini C. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel. Väga sageli kasutatakse haljastuses, eriti linnades pikkade alleedena ja ridadena, sest on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes vastupidav. Puidust tehtud sütt on tarvitatud arstimina ja ka joonistamiseks.

ORASHEIN

Orasheina juurtel on meeletu jõud ka ravimtaimena. Kõik, kes tahavad olla tugevad, peaksid seda müstilist juurt sööma. Selleks kuivatada orasheinajuured, kasutada toitudes jahu eest. Aitab günekoloogiliste haiguste puhul, ennetada eesnäärme haigusi.

MAILANE

Värskena nõrgalt mürgine, sisaldab mõruaineid, parkainet, eeterlikku õli. Loomasöödana on väärtusetu. Tarvitatakse ravimtaimena kaasajal peamiselt rahvameditsiinis. Kogutakse taime ülemist osa koos õitega. Kasutatakse külmetuse, köha, hingamisteede põletike, bronhiaalastma, kuid ka mao- ja soolehaiguste, põie- ja neerupõletiku korral, vahel nahahaiguste, krooniliste löövete, haavandite, mädanike ja sügeliste puhul. Mõningatel andmetel aitab parandada ka ajutegevust ja vereringe tööd. Tarvitatakse nii sees- kui välispidiselt

MAARJA-SÕNAJALG

Ravimina tarvitati maarja-sõnajalga juba rohkem kui kolme tuhande aasta eest. Kasutamist leidsid paksud lihakad maa-alused võsud – risoomid. Need on maarja-sõnajalal viie kuni seitsme sentimeetri jämedused, lõikekohalt paistavad helerohelised. Need on suhteliselt magusa maitsega, mistõttu nii mets- kui kodusead söövad neid paha aimamata ja saavad mürgistuse. Risoome kogutakse ravimitööstuse tarbeks, neid ise tarvitada tänapäeval enam ei soovitata. See oleks ohtlik taime küllaltki suure mürgisuse tõttu. "Juurikaretkele" tuleks minna sügisel, siis on risoomidesse kogunenud palju varuaineid. Kevadel ei leia taimi ka nii kergelt üles. Üleskaevatud risoom tuleb puhastada prahist, juurtest ja rohketest vanadest lehetüügastest. Tavaliselt tuleb korjatud ravimtaim kuivatada, kuid maarja-sõnajala puhul see nii ei ole. Kuivades hävivad tema toimeained väga kiiresti. Nii tuleb risoomist valmistada koheselt ekstrakt.
Maarja-sõnajalast saab abi paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida. Pikemal mõjutamisel võib paeluss isegi surra. Inimene ei ole nii tundlik neile mürkidele, kuid mõne tunni pärast võivad nad halvata ka inimese silelihaseid. Seepärast on tingimata vajalik, et paar tundi peale rohu sissevõtmist võetaks kõhulahtistit. Kogu soolesisu koos paelussi ja mürkidega tuleb välja saada.

AROONIA

Aroonia on teiste taimede hulgas väljapaistev oma suure P-vitamiini ja joodi kontsentratsiooni poolest. Marjad sisaldavad ka C-, A- ja vähesel määral B2-vitamiini. Arooniat soovitatakse kui vitamiini allikat ja õhupuhastajat, sest ta eritab fütontsiide.
Aroonia marjadel, kui neid hoida jääkapis või külmutatult, on vitamiinikaod minimaalsed. Hoides õhukese kihina pimedas ja jahedas paigas, mille temperatuur on +5oC, säilivad arooniamarjad värskena isegi paar kuud.
Raviomadused on värsketel viljadel kui ka mahlal ja selle saamisjäätmetel. Aroonia mahla kasutatakse veresoonte laiendamiseks. See tugevdab veresoonte seinu, vähendab vererõhku ja suurendab mao sekretsiooni. Mainitud haiguste puhul, kui ka profülaktikas kasutatakse 50g mahla kolm korda päevas koos supilusikatäie meega. Ravi kestvus on 10-30 päeva. Soovitav on korrata 1-2 kuu järel. Mahla asemel võib kasutada vilju 100g annusena.
Arooniamahla ei ole soovitav kasutada gastriidi puhu,l kui maohappesus on suurenenud, samuti kaksteistsõrmiksoole haavandi puhul.

LODJAPUU

Kasutamist ongi lodjapuu kõige enam leidnud just ilupõõsana, eriti on ta meeldinud slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on vene keeles kalina). Parkides võib kohata palju erinevaid vorme, näiteks lumepalliks kutsutavat. Lumepalli õisikud on hästi suured ja ilusad, temal aga ei tule vilju ühestki õiest. Nii paljundatakse teda teisiti, näiteks võib mõne alumise oksa maha painutada ja selle mullaga katta. Õige ruttu tulevad sellisele oksale juured alla ja me võime ta oma emapõõsa küljest lahti lõigata ning meil ongi uus lumepallipõõsas. Huvitav on veel tagurpidine vorm, millel on lehed kogu suve kollased ja sügiseks lähevad roheliseks.
Kuid lodjapuu on tuntud juba ammust ajast ka ravimtaimena. Kasutatakse tema lääge maitsega marju, koort, lehti, noori võrseid ning õisi. Kõige rohkem just koort ja marju. Marjad on tal erepunased luuviljad nagu ploomid ja kirsid ning need on toiduks metsa lindudele, kes aitavad nii kaasa ka lodjapuu levimisele. Nii marju kui koort kasutatakse keedise või vedela ekstraktina verejooksude korral, eriti emakaverejooksu korral. Noorte lehtede abil tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada. Koort ei tohiks korjata otse metsas kasvavatelt puudelt, sest siis kaob metsa ilu, vaid lõigatud oksajupid tuleb kodus ära koorida ja kooretükid kuivatada. Seda tehakse kevadel mahlade voolamise ajal, sest siis on koor lahti ja tuleb hästi maha. Ühelt põõsalt ei tohi liiga palju koort koguda, sest muidu võib taim hukkuda. Marjad on ka vitamiini C ja suhkrurikkad ning seepärast võib neist head teed valmistada.

KÄBIHEIN

Käbiheinaga on vanad eestlased jagu saanud mitmetest hädadest, ehkki praegu ta enam erilist kasutamist ei leia. Varasematele kasutusaladele viitavad mitmed tema nimed. Näiteks kurgurohi, maa-aluserohi, juoksvarohe. Need näitavad, et teda on kasutatud kurgu- ja nahahädade ning reuma korral. Peamiselt on tal haavu parandav toime ning seetõttu on ta hea ka valutava kurgu kuristamisel. Keskajal on käbiheina tarvitatud kurgupõletiku ja angiini ravimisel, kaasajal teda ravimtaimeks ei peeta. Maitselt pole käbiheinatee seejuures kuigi hea, see on täiesti mõru, kuid ilma lõhnata.

KUKERPUU

Tähtis ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel. Esineb mitmeid dekoratiivvorme, näiteks tumepurpurpunaste lehtedega vorm. Talub hästi kärpimist. Maarajoonides ei soovitata kasvatada, sest on kõrrerooste vaheperemees. Viljad hapuka maitsega, sisaldavad rikkalikult vitamiin C-d, kasutatakse keediste, jookide ja kondiitritoodete valmistamiseks. Sisaldavad palju õunhapet, rohkelt ka sidrun- ja viinhapet, glükoosi ja fruktoosi. Puit on helekollane, hästi poleeritav, sobib väikesteks tisleritöödeks. Koort ja juuri kasutatakse sidrunkollase värvi saamiseks naha ja villase riide värvimisel. Nii tooreid kui ka valminud marju kasutatakse värvimiseks (kollane ja punane värv). Kõik taimeosad sisaldavad meditsiinis kasutatavaid alkaloide, kuid kasutatakse peamiselt juuri ja lehti. Valmistatud ravimid vähendavad valu, soodustavad sapi eritumist, kasutatakse hepatiidi ja sapikivide puhul. Alkoholi abil lehtedest valmistatud vahendit kasutatakse emakaverejooksu sulgeva vahendina ja maksa ning sapiteede haiguste korral, ka vereringe reguleerimiseks ning pulsi aeglustamiseks. Hea meetaim.

HARILIK KUKEHARI

Vars ja lehed on mürgised, sisaldavad muuhulgas nikotiini. Mahl on tugeva kõrvetava toimega. Kergemal juhul kutsub esile punetuse, raskemal põletiku ja villide tekke. Sissevõtmisel tekitab oksendamise ja kõhulahtisuse. Võib olla ohtlik kariloomadele, kuid taim on kibedamaitseline ja seetõttu esineb mürgistusi harva. Kuivades mürgisus väheneb. Siiski on ka sel juhul ohtlik. Loomadel võib surm saabuda halvatuse, hingamishäirete ja südameseiskumise tõttu. Kuivatatult on kasutatud meditsiinis nahahaiguste, vesitõve, langetõve, malaaria ja difteeria puhul. Rahvameditsiinis tarvitatakse mahla käsnade ja konnasilmade hävitamiseks. Õied on nektaririkkad, mistõttu on hea meetaim, annab väga kõrgekvaliteedilist mett. Putukad koguvad temalt ka õietolmu. Sisaldab rikkalikult vitamiini C, suhkruid, õunhapet, vaha, parkaineid jne.

KALMUS

Kalmuse risoomile kinnituvad veel ka pikad juured. Need on inimesele mittevajalikud ja lõigatakse risoomide kogumisel ära. Samuti eemaldatakse kõik lehtede alumised osad, nii et järele jääb vaid puhas umbes sentimeetrijämedune risoom. Pealt on see tumepruun või rohekas, seest roosakas. Kogu kalmusele on iseloomulik ka tugev meeldiv lõhn. Selle lõhna tõttu kasutatakse kalmust laialt nii lõhnaõlide, maiustuste kui ka alkohoolsete jookide valmistamisel.
Ravimiks kogutakse kalmuserisoome sügisel või kevadel. Siis on neis toimeaineid kõige rohkem ja ka koguda pole neid kuigi tülikas. Juurtest ja lehtedest puhastatud risoomid pestakse ja pannakse paariks päevaks nõrguma. Pärast seda kuivatatakse neid varjulises tuuletõmbusega kohas 30...35 °C juures. Kuivatada tuleb seni, kuni risoomitükid hakkavad painutades murduma. Värskelt võivad risoomid mürgistusi tekitada, ehkki nad on maitsvad ja meeldivalt lõhnavad.
Ravimina on kalmus tuntud eelkõige kui seedimise soodustaja ja parandaja. Ta on ka suurepärane isu tekitaja. Kuna kalmusel on tugev baktereid hävitav toime, siis kasutati keskajal teda isegi katku vastu. Kalmuse tugev lõhn peletab minema kirbud. Seetõttu on nii kalmuse lehti kui ka risoome pandud riidekappidesse ja magamisasjade juurde.

HOBUKASTAN

Puit on kerge, pehme, hästi poleeritav. Kasutatakse meenete valmistamiseks, vineeri tootmiseks, mööblitööstuses. Hea meetaim. Rohkesti kasutatakse vilju, mis sisaldavad umbes 39% tärklist, umbes 15% suhkruid, rasvaineid, tselluloosi jms. Viljadest toodetakse õli, piiritust, tärklist. Jahu lisatakse kohvile. Söögiks sigadele ja lammastele. Viljakest sisaldab rohkesti park- ja värvaineid. Seemneid kasutatakse ka ravimpreparaatide valmistamiseks, vähemal määral koort, õisi ja lehti. Kasutatakse veenide laienemise, hemorraagia puhul, ka valuvastastes salvides. Põletikuvastane, hoiab ära tursete tekke. Koort on tarvitatud ka seedetegevuse ergutamiseks, kroonilise kõhulahtisuse raviks, keedist välispidiselt paisete korral. Õite tee on kõhukinnisti. Seemneid kasutatakse veel köhavastase vahendina, reuma vastu, praetuna teatud verejooksude korral. Paks ja mõru viljakest on mürgine, põhjustab mao- ja soolekatarri, pupillide laienemist, nägemis- ja teadvusehäireid. Laialt kasutatakse haljastuses. Eriti dekoratiivne kevadel õitsemise ajal. Esineb mitmeid vorme. Kasvatatakse üksikpuudena ja alleedena.

HALL LEPP

Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste puhul. Paraja kangusega tee saamiseks tuleb klaasitäie vee kohta võtta kaks teelusikatäit käbisid ning lasta pool tundi tõmmata. Sisse võetakse 3-4 korda päevas, supilusikatäis korraga. Kuna arstim on maheda toimega, võib seda julgesti anda ka väikestele lastele. Lepakäbide tõmmisega võib põletiku korral suud loputada või silmale kompressi teha.

AAS-KUREREHA

Kuid vanarahva hulgas on see taim tuntud rohkem hoopis teise nime all. Selleks on pistirohi ja sellega sarnased nimed. Sellise nime panekukus on nähtavasti põhjust andnud aas-kurereha omapäraselt terav ja naaskeljas vili, millega võiks pista. Küllap see oli ka väliseks tunnuseks, et taimest võiks abi olla ka “pistihaiguse” ravimisel. Pistihaigust seletatakse lahti nii: see on haigus, kus külje sees, rinnus või mõnes teises kohas pistaks nagu terava nõelaga, valu võib tekkida näiteks jooksmise järel, raskel tööl. Ravimisviise on erinevaid. Taimest võidi teha teed või süüa seemneid. Kuid on teada ka eriskummaline idamaade nõelravi meenutav võte: aas-kurereha vilja terava otsaga torgitakse kohta, kus on “pistja”.
Inimesed on temast ka muud kasu saanud. Aas-kurereha maapealne osa on abiks riide roheliseks värvimisel. Mesinikud hindavad teda kauaõitseva meetaimena. Seejuures on üksikud õied avatud vaid paar päeva, aga kuna õisi on ühel taimel väga palju, siis võib aas-kurereha õitsemist näha juunist augustini. Kogu taim, eriti aga juurikas, sisaldab parkaineid. Nii saab taime abil ka nahku parkida. Park- ja mõruainete tõttu ei taha loomad teda süüa. Maa-alune osa koosneb lühikesest jämedast risoomist ja selle külge kinnituvatest juurtest, mis on samuti jämedamad kui enamikul teistel sama suurtel taimedel

ANGERVAKS

Inimene on õppinud angervaksa õisi kasutama. Palju head on leitud isegi tema juurtest ja varretippudest ehk ürdist. Kõiki neid kasutatakse rahvameditsiinis ravimina. Nimi naesterohigi viitab sellele, et temaga on arstitud naistehaigusi. Temast valmistatud teed on joodud pärast sünnitamist võimaliku tekkiva palaviku vastu. Angervaks on aidanud veel paljude erinevate haigustega võitlemisel. Need on näiteks reuma ja närvivalud, krambid, närvilisus, kõhulahtisus jne. Ka alandab angervaks palavikku ning paneb inimese higistama. Tee valmistamiseks tuleb supilusikatäiele ürdile valada peale klaas keeva vett ja seejärel jooki hoida veerand tundi soojas. Seda juuakse kuumalt. Kuid levinud on ka erinevad leotised, juurikatest (botaanikute keeles mõeldakse siin risoomi) võib teha vanne. Vanni valmistamiseks peab aga juurikas tõmbama kuni üheksa tundi: muidu ei tule sellest toimeained välja. Angervaksa on kasutatud värvimisel ja nahkade parkimisel.

AAS-KARUKELL

On kasutatud ravimtaimena sinepipulbri lisandina läkaköha, bronhiidi ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Lehtede ekstrakt on tugeva baktereid ja seeni hävitava toimega. On kasutatud ka soolatüügastest vabanemiseks, närvivalude, tuberkuloosi ja suguhaiguste puhul ning kuseeritust soodustava ja oksele ajava vahendina. Kogumine pole soovitatav, sest taim on kaitsealune ja kogu taim on mürgine. Lenduv mürk võib kahjustada silmi ja hingamisteid, nahale sattudes põhjustab punetust, sügelemist, turseid ja villide teket, mis hiljem asenduvad raskesti paranevate haavanditega. Terava põletava maitse tõttu esineb mürgistusi harva. Sissesöömisel tekib esmalt terav põletus seedekulgla ülemistes osades, seejärel valud maos, kõhulahtisus, edasi peapööritus, krambid ja teadvusetus. Suur annus võib põhjustada südame- ja hingamisseiskuse. Kuivamisel mürgisus kaob. Väga kaunis dekoratiivtaim, õitseb kuu aega.

ARUKASK

 Lehed on ravimiks uriinierituse parandamiseks, samuti heaks lisatoiduks kitsedele, aga ega kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.
On ravimtaim: pungi on kasutatud sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks, liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral, lehti uriinierituse soodustamiseks, tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks. Kasel kasvaval seenel, mustal pässikul, on arvatud olevat vähivastane toime.

LUUDEROHI

Esineb rohkesti kultuurvorme, mis erinevad lehtede kuju, suuruse, värvuse jm tunnuste poolest. Kultuuris kasvatatakse juba antiikajast alates. Eestis kasutatakse haljastuses aedades ja kalmistutel harva (talveõrn), kuid sageli kasvuhoonetes ja toataimena. Kõikides taimeosades on vaigukäigud. Vaigust valmistatakse piirituslakki. Vaiku kasutati varem rahvameditsiinis - aitas keedisvannidena jooksvahaiguse korral. Mõnedel andmetel on teda keedetud õlles luuhaiguste ravimiseks. Taime mahl on olnud tõhus vahend täide vastu, kuid ka mürgine, nahka väga tugevasti ärritav. Lastel võib tekitada raskeid mürgistusi oksendamise ja kõhuvaluga. Mürgistuse korral on hädavajalik kiire arstiabi. Levila lõunaosas on hea meetaim.

NURMENUKK

Nii looduslikku kui ka mitmeid dekoratiivvorme ja hübriide kasvatatakse iluaedades: kiviktaimlates ja muruplatsidel. Eriti dekoratiivne on õitsemise ajal, kuid kaunid helerohelised lehekodarikud püsivad sügiseni. Varem laialt kasutatud ravimtaimena. Risoomi keedisega ravitakse rahvameditsiinis köha. Õitest ja lehtedest valmistatud tee aitab ka liigeste reuma, peapöörituse ja migreeni puhul, on higileajava ja rahustava toimega, korrastab südametegevust. Noored lehed sisaldavad väga rikkalikult vitamiini C (kuni 5,9 %) ja neid võib tarvitada salatina, neist tehakse ka suppe ning mitmeid köögiviljatoite. Kuivatatud lehti ja õisi kasutatakse maitseainena likööri ja teiste alkohoolsete jookide valmistamisel. Nad annavad mõrkja maitse ning kollaka värvitooni. Hea meetaim.

HARILIK RAUDROHI

Läbi aegade on olnud raudrohu tähtsaimaks tööks verejooksude peatamine. Nii võis näiteks teha raudrohust tee ja seda sisse juues jäid peagi seisma enam-vähem kõik sisemised verejooksud. Kuid temast leiti abi ka lihtsa ninaverejooksu korral. Väga lihtne oli aga peatada mõni väline verejooks. Seda võib igaüks isegi teha. Kui olete endal haava teinud, siis otsige üles puhas raudrohutaim, muljuge tema leht mahlakaks ja asetage haavale. Raudrohu mahl soodustab vere hüübimist ja verejooks jääbki peagi seisma.
Rahvameditsiinis on raudrohtu palju joodud ka köhateena. Ta teeb kinnise köha varsti lahtiseks ja lõpuks kaob seegi. Peale haavade ja köha ravimise on aga raudrohul veel hulganisti teeneid pakkuda. Olgu siinkohal neist osa ära mainitud: vähendab valusid pea-, kukla- ja seljapiirkonnas, korrastab seedetegevust, neerude tööd, vereringet ja südametegevust, samuti menstruatsioonitsükleid. Raudrohi kuulub ka näiteks söögiisu tekitava tee koostisse. Raudrohutee valmistamiseks tuleks võtta umbes üks teelusikatäis peenestatud ürti klaasi keeva vee kohta. Segu tõmmaku viis minutit. Seejärel juuakse lonkshaaval päeva jooksul.
Seega on raudrohi nii väärtuslik taim, et ta peaks alati ravimtaimekapis saadaval olema. Tee on küll mõru, kuid see ebamugav hetk tasub ennast ära. Siiski ei tohi raudrohuteed ka pidevalt juua, sest see võib põhjustada vere liigset hüübimist. Päevas ei tohiks juua üle ühe klaasi raudrohuteed ja paari nädala tagant peaks pikemat vahet pidama. Raudrohutee kõrval võib teha taimest ka vanni.

MUSTIKAS

Üks väärtuslikemaid ja enim kasutatavaid metsamarju. Marju tarvitatakse nii toorelt kui keedetult, samuti mooside, keediste ja kompottidena, valmistatakse mahla ja kisselli. Hästi säiluvad kuivatatud marjad on kasutusel rahvameditsiinis mao- ja soolehaiguste, kõhulahtisuse puhul. Ravimina on kasutatud ka mustika lehti, mis vähendavad suhkruhaigetel suhkrusisaldust veres. Lehtede ekstrakti on tarvitatud nahahaiguste ja suu limaskesta haiguste korral. Marju on kasutatud riide värvimisel lillaks või punaseks. Värvitaim ka veinitööstuses. Marjad, eriti aga lehed on suure parkainete sisalduse tõttu kasutatavad naha töötlemisel.

JÕHVIKAS

Miks on vaja seda taime säilitada? Ilmselt ei esita küll keegi endale niisugust küsimust, kuid rääkigem siiski tema väärtustest lähemalt. Peale selle, et ta on kaunis imeilusate pisikeste roosade õitega rabataim, on tal ka väärtuslikud marjad. Vahel peetakse neid hapudeks ja ebameeldivateks, kuid süüakse lootuses peletada vitamiinipuudust. Arvatakse ju, et igas hapus marjas on rohkesti vitamiini C, nagu kibuvitsa viljadeski. Jõhvikates on küll mitmeid vitamiine, kuid vitamiini C tegelikult mitte eriti palju. Kuidas siis nii? Siinkohal peab selgitama, et hapu maitse ei ole tingitud alati nimetatud vitamiinist. Hapu maitse annavad mitmesugused happed, sealhulgas ka vitamiin C, mis on samuti üks hape. Kuid jõhvikate hapu maitse on tingitud enamasti hoopis teistest ainetest. Näiteks on neis küllaltki palju sidrunhapet.
Jõhvikates leiduv bensoehape on aga tugeva bakteritevastase toimega ja seetõttu säilivad jõhvikad ka värskena väga kaua. Nii võime septembris valmivaid jõhvikaid korjata rabast aastaringselt. Sügisel enne külmi korjatud jõhvikaid on hea säilitada vee sees. Nii seisavad need vähemalt kevadeni ja lähevad järjest magusamaks. Looduses on kõige maitsvamad veidi külma saanud marjad, need aga ei säili hästi. Eriti magusad tunduvad kevadel lume alt välja ilmunud jõhvikad. Kohe suhu pistmiseks on need suurepärased, ainult et kevadeks on neid häid marju vähe alles.
Jõhvikamarjadest saab karastava joogi, mis on muuseas ka vererõhku alandava toimega. Sama morss teeb tuju paremaks ka kõrgest palavikust kurnatud haigetel. Nii et jõhvikavaru peaks kodus alati olemas olema. Temaga liialdada ei tohi vaid maksa- ja maohädade korral, sest neile elunditele on ta sel juhul liiga hapu.

PIHLAKAS

Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.

HARILIK MÄND-PEDAJAS

Männi puit on laialt kasutatav. Sellest saab head ehitusmaterjali ja ilusa mustriga mööblit, parketti või vineeri. Huvitavad on rabamännid, mis on tihti vaevalt käsivarrejämedused, kuid samas mitusada aastat vanad. Osa neist on huvitavalt paindunud tüvega ja neid saab kasutada iluesemete valmistamiseks. Mänd on tuntud ka ravimtaimena. Noored kasvud tõmmisena aitavad köha ja bronhiidi puhul, vannis aga peletavad väsimuse ja tagavad rahuliku une. Männimetsas on õhk väga puhas, sest okkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Seetõttu on männimets väga hea puhkamise ja tervisetugevdamise paik.

MAIKELLUKE-PIIBELEHT

Üldse ei ole me jõudnud rääkida veel sellest, et maikelluke on juba ammust ajast tuntud tugevatoimeline ravimtaim. Kunagi kasutati teda koos inimese peenestatud pealuu või põdrasarvedega langetõve vastu. Praegu tehakse aga rahvameditsiinis lehtede kompressi silmapõletike korral. Keedis aitab palaviku korral. Kange ja tugevatoimeline on südamerohuna kogu taim, eriti aga õied. Nii tehakse temast südamerohtusid ka teaduslikus meditsiinis. Kuid igaüks peab teadma, et maikellukese kõik osad, eriti aga marjad ja seemned on väga mürgised. Raskematel juhtudel võib mürgistus lõppeda isegi surmaga. Seetõttu ei tohi ilma arsti ettekirjutuseta maikellukeserohtusid seespidiselt kasutada.

NÕMM-LIIVATEE

Nüüd aga nõmm-liivatee kui teetaime rohketest kasutusvõimalustest. Kõige lihtsam on meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”. Haigused pole aga ainukesed, mille vastu nõmm-liivateest abi pidi saama. Väga laialt on tema tee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina. Sellest ka nimed kaetisrohi ja teised.
Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Juulikuus, õitsemise tipphetkel, on see padi üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on väga ilus, kuid väga meelitav ka mesilastele. Kuna tema õied sisaldavad rohkesti mesimagusat nektarit, siis nõmm-liivatee on väga hea meetaim. Ka inimese jaoks on tema ilu nii meelitav, et nõmm-liivateed võib leida kasvamas paljudes kiviktaimlates. Kui teil on soovi teda ka endale saada, siis tuleb koguda tema seemneid või pista mulda üks varrejupp. Viimasele tulevad kergesti juured alla. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.

PALDERJAN

Ravimtaimena tuntakse palderjani juba meie ajaarvamise algusest saati, seega on ta kindlalt üks vanimaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Selleks kogutakse palderjani sügisel: septembris või oktoobris. Suvel on taime risoomil ja juurtel olemas küll tugev lõhn, kuid toimeaineid on suhteliselt vähe, seega on  ta ravimina väheväärtuslik. Taimed kaevatakse üles, risoom koos juurtega pestakse hoolikalt, eemaldatakse kõik väikesed kivikesed ja mullaosakesed, vajadusel lõigatakse risoom ribadeks, kuid arvukaid juuri ära ei lõigata. Edasi lastakse tal nõrguda ja siis pannakse vilusse 30¼35 °C kätte kuivama. Riknemise vältimiseks tuleb juurikakihti sageli segada. Selline ravim säilib kasutamiskõlblikuna kuni kolm aastat.
Kuna sügisel on palderjani kasvukohta küllaltki raske leida, siis on nüüd hakatud teda põldudel kasvatama. Ka valitakse sinna seemned suurte juurtega taimedelt. Suurem osa põldudelt saadavast saagist läheb ravimitööstuse tarbeks. Neist risoomidest ja juurtest tehakse rohtusid samade hädade vastu, mille vastu on neid tarvitanud rahvatargad, kuid rohtudes on toimeained palju kangemal kujul. Peab siiski teadma, et kõigile ei mõju palderjanipreparaadid ühtviisi. Mõnele toimivad need rahustamise asemel hoopis ergutavalt. Paljud on ju ilmselt kuulnud ka seda, miks palderjani üks nimi on kassiviinad. Kassidele meeldib väga palderjanijuurt närida, see tekitab neis tõelise joobe. Ning vajalik on teada ka seda, et suurtes kogustes või pikaajalisel palderjani tarvitamisel võib tervis hoopis korrast ära minna: tekivad peavalu, rahutus, unetus, südamehäired.

POHL

Marjad on väga väärtuslikud, sisaldavad inimesele soodsas vahekorras suhkruid ja happeid. Seisavad nii toorelt kui ka keedetult paremini kui teised metsamarjad. Kasutatakse keedisena, moosina või konservidena. Pohlalehed sisaldavad parkaineid ja on kootava toimega, kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks.

SINILILL

Ravimtaim hingamisteede- ja kõhuhaiguste korral. Rahvameditsiinis kogutakse õisi ja noori, alt viltjaid lehti, karvaseid varsi. Teed tarvitatakse reuma, hambavalu ja lastel esineva nahatuberkuloosi, vähem kopsutuberkuloosi korral, sisalduvate parkainete tõttu samuti maksa- ja sapiteede haiguste puhul. Sobilik aedades ilutaimena, ka ajatamiseks. Dekoratiivsed on nii õied kui lehed. Mürgine, eelkõige risoom. Korjamisel nahale sattunud mahl võib põhjustada villide teket. Kuivamisel tekib taimes südamemürk. Mürgisuse tõttu ei soovitata ravimiseks kasutada.

RUKKILILL

Rukkilill pakub muudki peale ilu ja mee. Tema erksavärvilistest õitest saadakse sinist värvi. Sageli on ta tuntud ravimtaimena. Ravimina kogutakse tema siniseid kroonlehti. Need tuleb kuivatada kiiresti varjulises kohas õhukese kihina. Kiiresti seepärast, et sinised õied kipuvad muidu mustaks ja väärtusetuks muutuma. Rukkililleõitest saab hea kompressi väsinud või põletikulistele silmadele. Rukkililleõisi pannakse vahel ravimtee sisse lihtsalt selleks, et tee välimus ilusamaks muuta, vahel aga ka selleks, et soodustada uriini- või sapieritust.

SUUR TEELEHT

Suur teeleht on tuntud igale lapselegi. Ikka pannakse tema lehte verejooksu peatamiseks haavadele. Hea mõju saamiseks peab haava pääsema teelehe mahl. Selleks tuleb kas mahl välja pressida või panna haavale purustatud leht. Peale verejooksu sulgemise saab teda mujalgi edukalt kasutada. Nii võib muljutud lehte, mahla või viimasest valmistatud ekstrakti panna põletatud, muljutud, hõõrutud või haudunud kohtadesse. Suur teeleht aitab kõigi nende hädade puhul nagu imerohi. Kuid sellega ei piirdu tema kasutusalad. Ta on heaks ravimtaimeks ka kuivatatult. Kuivatamine pole aga sugugi lihtne, sest teelehe lehed on lihakad ja kuivavad aeglaselt. Sellegipoolest soovitatakse neid kuivamise ajal mitte teisipidi pöörata. Ka juba korjamisel tuleb nendega ettevaatlikult ümber käia, sest liigsel muljumisel muutuvad need mustaks. Ilusasti roheliseks kuivanud lehed aitavad aga teena või keedisena kopsukatarri puhul röga lahtistava vahendina. Selleks tuleb võtta supilusikatäis lehti klaasi keeva vee kohta. Jook peab tõmbama veerand tundi. Rohtu võetakse kolm korda päevas üks supilusikatäis korraga, enne söömist. Nii teelehe mahla kui ka seemneid kasutatakse isegi mao ja soole haavandite ravimisel.

VALGE IMINÕGES

Peale selle, et tema õitest saab suu magusaks, on õiekroone tarvitatud ka ravimina. Selleks tuleb need ettevaatlikult ja õrnalt ära korjata ja vilus kuivatada. Kui õied saavad kogumisel liialt muljuda või kuivavad liiga valges, siis need muutuvad pruuniks ja pole enam nii väärtuslikud. Haiguseid, mille vastu aga iminõgesest on abi saadud, on väga palju. Nimetagem siinkohal kokkuvõtvalt, et nende hulgas on nii hingamisteede ja kõhuhädasid, kui ka naistehaiguseid, kroonlehetee aitab unetuse korral ja soodustab uriinieritust.

Kasutatakse ravimtaimena, kogutakse õiekroone. Ravim on kootava toimega, limane. Kasutatud hingamisteede põletike puhul ja verejooksu peatava vahendina nii kopsu- kui ka emakaverejooksu puhul, aga ka neeru- ja põiepõletiku, lümfiteede põletiku, valgevooluse, unetuse puhul, soodustab uriinieritust. Lehtedes leidub suhteliselt palju vitamiini A ja vitamiini C. Hea meetaim. Umbrohuna aedades. Kasutatav ka ilutaimena, esineb mitmeid dekoratiivsete laiguliste lehtedega vorme.

VALGE RISTIK

 Ta on ammu tuntud ravimtaimena. Ravimiks kogutakse valge ristiku nooremaid õienutte. Need kuivatatakse tuuletõmbuses ja varjus. Korraliku ravimi värvus ei tohi erineda värskete õite omast. Kasutada saab seda nii teena kui hautisena. Hautist pannakse kompressina paistetanud kohtadele, et paistetus alaneks. Teed juuakse aga mitmesuguste haiguste, eelkõige reuma ja külmetushaiguste vastu.

TEDREMARAN

Kõigepealt võib tedremaranast teha keedist, tinktuuri või alkoholleotist. Nendega loputatakse suud ja kuristatakse kurku. Keedist võib hoida näiteks igemetel ka kauem. Selline ravimine annab edu igemepõletiku, düsenteeria, angiini, bronhiidi ja enamiku suu- ning kurgu põletike korral. Kuid taimest võib valmistada ka teed. See aitab hästi kõhulahtisusest vabaneda, aga ka mao ja soolestiku limaskestade haiguste puhul. Teel on isegi rahustav toime. Teeks valmistamiseks võetakse klaasi vee kohta teelusikatäis peenestatud risoomi ja keedetakse veerand tundi. Juua tuleb jahtunult. Lõpuks võib tedremarana keedist ka välispidiselt kasutada: haavade loputamiseks ja kompressideks nahahaiguste puhul. Lisaks nimetatutele on varem püütud temast abi saada veel paljude haiguste puhul, nii et on ikka hea taim küll.

TEEKUMMEL

Teekummeli võite juba kaugelt ära tunda tugeva meeldiva kummelilõhna järgi. See on tingitud peamiselt selles taimes leiduvast eeterlikust õlist, kuid temas leidub veel palju teisigi kasulikke aineid, näiteks vitamiini C. Kokku saame kummelitee, mis on erakordselt tugeva põletikuvastase ja ülitundlikkust vähendava toimega. Köha puhul ravib ta kergesti köhimisel tekkivad pisikesed haavad. Samuti leevendab ta tõhusalt kõiki seedeteede ja hingamisteede põletikke, ning gaasidest tingitud kaebusi, kuid ravib ka maohaavandeid. Kummeliteest saab abi ka hambavalu ja igemepõletiku puhul. Välispidiselt võib teda kasutada kompressidena silmade põletike või väsimuse korral, samuti haavandite raviks ja naha ülitundlikkuse vähendamiseks (allergilised nähud ei ilmu nii kergesti). Kummeli imetegudel ei tule lõppu veel niipea. Olgu vaid öeldud, et ühekordseks teeks võiks võtta teelusikatäis kuivatatud õisi poole klaasi keeva vee kohta. Enne joomist peaks tee seisma umbes viis minutit. Kummelist on saanud koostisosa ka lugematutele ravitoimega salvidele, kreemidele, šampoonidele ja palsamitele.　

KÕRVENÕGES

Nõgesetee puhastab verd mürkainetest ja korrastab meie ainevahetust. Samuti on ta
üldtugevdava toimega ja annab meile mitmeid vajalikke vitamiine. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi ka kadunud söögiisu.
Kuid nõgeselehtede keedist saab kasutada ka välispidiselt, näiteks reumavalude leevendamiseks. Sama toime on nõgesevihtadega vihtlemisel. Hea peapesuvee saame, kui keedame nõgeseid vees ja peseme saadud veega pead. Selline ravi vabastab meid kõõmast, soodustab juuste kasvu ning peatab juuksekarvade väljalangemise. Eriti hea on toime aga siis, kui lisame keetmisel kõrvenõgestele veel takjajuuri. Seetõttu lisatakse nõgeseekstrakti ka sampoonidele