Kalmuse risoomile kinnituvad veel ka pikad juured. Need on inimesele mittevajalikud ja lõigatakse risoomide kogumisel ära. Samuti eemaldatakse kõik lehtede alumised osad, nii et järele jääb vaid puhas umbes sentimeetrijämedune risoom. Pealt on see tumepruun või rohekas, seest roosakas. Kogu kalmusele on iseloomulik ka tugev meeldiv lõhn. Selle lõhna tõttu kasutatakse kalmust laialt nii lõhnaõlide, maiustuste kui ka alkohoolsete jookide valmistamisel.
Ravimiks kogutakse kalmuserisoome sügisel või kevadel. Siis on neis toimeaineid kõige rohkem ja ka koguda pole neid kuigi tülikas. Juurtest ja lehtedest puhastatud risoomid pestakse ja pannakse paariks päevaks nõrguma. Pärast seda kuivatatakse neid varjulises tuuletõmbusega kohas 30...35 °C juures. Kuivatada tuleb seni, kuni risoomitükid hakkavad painutades murduma. Värskelt võivad risoomid mürgistusi tekitada, ehkki nad on maitsvad ja meeldivalt lõhnavad.
Ravimina on kalmus tuntud eelkõige kui seedimise soodustaja ja parandaja. Ta on ka suurepärane isu tekitaja. Kuna kalmusel on tugev baktereid hävitav toime, siis kasutati keskajal teda isegi katku vastu. Kalmuse tugev lõhn peletab minema kirbud. Seetõttu on nii kalmuse lehti kui ka risoome pandud riidekappidesse ja magamisasjade juurde.
No comments:
Post a Comment