Ravimtaimena tuntakse palderjani juba meie ajaarvamise algusest saati, seega on ta kindlalt üks vanimaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Selleks kogutakse palderjani sügisel: septembris või oktoobris. Suvel on taime risoomil ja juurtel olemas küll tugev lõhn, kuid toimeaineid on suhteliselt vähe, seega on ta ravimina väheväärtuslik. Taimed kaevatakse üles, risoom koos juurtega pestakse hoolikalt, eemaldatakse kõik väikesed kivikesed ja mullaosakesed, vajadusel lõigatakse risoom ribadeks, kuid arvukaid juuri ära ei lõigata. Edasi lastakse tal nõrguda ja siis pannakse vilusse 30¼35 °C kätte kuivama. Riknemise vältimiseks tuleb juurikakihti sageli segada. Selline ravim säilib kasutamiskõlblikuna kuni kolm aastat.
Kuna sügisel on palderjani kasvukohta küllaltki raske leida, siis on nüüd hakatud teda põldudel kasvatama. Ka valitakse sinna seemned suurte juurtega taimedelt. Suurem osa põldudelt saadavast saagist läheb ravimitööstuse tarbeks. Neist risoomidest ja juurtest tehakse rohtusid samade hädade vastu, mille vastu on neid tarvitanud rahvatargad, kuid rohtudes on toimeained palju kangemal kujul. Peab siiski teadma, et kõigile ei mõju palderjanipreparaadid ühtviisi. Mõnele toimivad need rahustamise asemel hoopis ergutavalt. Paljud on ju ilmselt kuulnud ka seda, miks palderjani üks nimi on kassiviinad. Kassidele meeldib väga palderjanijuurt närida, see tekitab neis tõelise joobe. Ning vajalik on teada ka seda, et suurtes kogustes või pikaajalisel palderjani tarvitamisel võib tervis hoopis korrast ära minna: tekivad peavalu, rahutus, unetus, südamehäired.
No comments:
Post a Comment