Miks on vaja seda taime säilitada? Ilmselt ei esita küll keegi endale niisugust küsimust, kuid rääkigem siiski tema väärtustest lähemalt. Peale selle, et ta on kaunis imeilusate pisikeste roosade õitega rabataim, on tal ka väärtuslikud marjad. Vahel peetakse neid hapudeks ja ebameeldivateks, kuid süüakse lootuses peletada vitamiinipuudust. Arvatakse ju, et igas hapus marjas on rohkesti vitamiini C, nagu kibuvitsa viljadeski. Jõhvikates on küll mitmeid vitamiine, kuid vitamiini C tegelikult mitte eriti palju. Kuidas siis nii? Siinkohal peab selgitama, et hapu maitse ei ole tingitud alati nimetatud vitamiinist. Hapu maitse annavad mitmesugused happed, sealhulgas ka vitamiin C, mis on samuti üks hape. Kuid jõhvikate hapu maitse on tingitud enamasti hoopis teistest ainetest. Näiteks on neis küllaltki palju sidrunhapet.
Jõhvikates leiduv bensoehape on aga tugeva bakteritevastase toimega ja seetõttu säilivad jõhvikad ka värskena väga kaua. Nii võime septembris valmivaid jõhvikaid korjata rabast aastaringselt. Sügisel enne külmi korjatud jõhvikaid on hea säilitada vee sees. Nii seisavad need vähemalt kevadeni ja lähevad järjest magusamaks. Looduses on kõige maitsvamad veidi külma saanud marjad, need aga ei säili hästi. Eriti magusad tunduvad kevadel lume alt välja ilmunud jõhvikad. Kohe suhu pistmiseks on need suurepärased, ainult et kevadeks on neid häid marju vähe alles.
Jõhvikamarjadest saab karastava joogi, mis on muuseas ka vererõhku alandava toimega. Sama morss teeb tuju paremaks ka kõrgest palavikust kurnatud haigetel. Nii et jõhvikavaru peaks kodus alati olemas olema. Temaga liialdada ei tohi vaid maksa- ja maohädade korral, sest neile elunditele on ta sel juhul liiga hapu.
No comments:
Post a Comment