Ravimina tarvitati maarja-sõnajalga juba rohkem kui kolme tuhande aasta eest. Kasutamist leidsid paksud lihakad maa-alused võsud – risoomid. Need on maarja-sõnajalal viie kuni seitsme sentimeetri jämedused, lõikekohalt paistavad helerohelised. Need on suhteliselt magusa maitsega, mistõttu nii mets- kui kodusead söövad neid paha aimamata ja saavad mürgistuse. Risoome kogutakse ravimitööstuse tarbeks, neid ise tarvitada tänapäeval enam ei soovitata. See oleks ohtlik taime küllaltki suure mürgisuse tõttu. "Juurikaretkele" tuleks minna sügisel, siis on risoomidesse kogunenud palju varuaineid. Kevadel ei leia taimi ka nii kergelt üles. Üleskaevatud risoom tuleb puhastada prahist, juurtest ja rohketest vanadest lehetüügastest. Tavaliselt tuleb korjatud ravimtaim kuivatada, kuid maarja-sõnajala puhul see nii ei ole. Kuivades hävivad tema toimeained väga kiiresti. Nii tuleb risoomist valmistada koheselt ekstrakt.
Maarja-sõnajalast saab abi paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida. Pikemal mõjutamisel võib paeluss isegi surra. Inimene ei ole nii tundlik neile mürkidele, kuid mõne tunni pärast võivad nad halvata ka inimese silelihaseid. Seepärast on tingimata vajalik, et paar tundi peale rohu sissevõtmist võetaks kõhulahtistit. Kogu soolesisu koos paelussi ja mürkidega tuleb välja saada.
No comments:
Post a Comment